9/11/2018

Kui aeg lihtsalt lendab käest

 Kuigi ma võin öelda, et kolme lapsega on kerge ning magamata öid mul pole, siis aega sellegi poolest on kuidagi maruvähe. Ausalt öeldes jääb sellest 24 tunnist ööpäevas minu jaoks väheks ning tunde võiks olla nii umbes kuue võrra rohkem. Iga päev on nii palju toimetusi, et arvutisse lihtsalt ei jõua ning niimoodi jäävadki pooled blogipostitused ära, sest need jõuavad piltide- videote näol Instagrami ja Facebooki. Nüüd aga võtsin selle aja- panin Amanda tuttu, Põnnidele andsin kätte uued mänguasjad ning lihtsalt muud kohustused lükkan korra kõrvale, et leida endale see tunnike siin arvutis.

 Selle kuu ajaga on juhtunud nii palju, et ma ei teagi kust pihta alustada. Põnnid alustasid lasteaia teed ning samal kuul nad tulid ka sealt lasteaiast ära, kuna lihtsalt selle lühikese ajaga oli nii mitmeid probleeme, mis meie pere jaoks ei olnud aksepteeritavad ning viimaseks piisaks karikas sai see, et Jaanil võeti ära riidekapp ilma eelnevalt meile midagi ütlemata.  Aga positiivne on see, et nad lähevad nüüd uuest nädalast uude lasteaeda, kuhu me tegelikult juba alguses kohta tahtsime, kuid siis ei saanud.

 Amandal oli juba teine! minisünnipäev,  meil Härraga oli juba kolmas pulma-aastapäev, juba paari päeva pärast lähen ma Amandaga kahekesi Saaremaale minipuhkusele - need on vaid mõned sündmused, mida oleme oodanud.

 Ma tegelikult enne Amanda sündi arvasin, et kolme lapsega on see algus kuidagi eriti raske ja keeruline, kuid tegelikult ei ole asi üldse nii hull. Jaan ja Elisabeth on ju tegelikult juba suured ning saavad maailmaasjadest väga hästi aru, aitavad mind ning leian ka neile võimalikult palju aega, et vaid nendega tegeleda. Amanda on hästi rahulik laps, kes öö jooksul sööb 1-2 korda ning tegelikult möödus ka nüüd öö, kus ta magas terve öö!

 Vaatasin hetk tagasi õue, meil on korralik õunauputus, terve hunnik õunu on tegelikult juba kokkukorjatud ning ootavad, et ma võtaks selle aja ning teeksin nad mahlaks, samuti läheb terve hunnik õunu viilutamisele ning nendest saavad õunakrõpsud. Ja mõeldes juba ka Amanda lisatoidule, mida ma plaanin seekord alustada alates 6.elukuust, siis mingi osa õunu keedan ma ära ning teen nendest püree ning sügavkülmutan selle.

 Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on meeletult palju ning loodan, et saan ikka kõik asjad ilusti tehtud, ent samas selle majapidamise juures ennast ära ei kaota ning leian ikka aega ka vaid iseendale.

7/29/2018

Kuidas Amanda siia ilma sai

 Raseduse lõpp oli mul tegelikult üsna kerge. Kui välja arvata madal hemoglobiin ( mis mul tegelikult on terve teadliku elu olnud) ning kerge paistetus, siis ühtegi kaebust mul ei olnud. Eks ma unistasin ikka alates 37.nädalast, et nüüd võiks sünnitama minna, aga kui beebi välja tulla ei taha, siis ega ju sünnitama minna ka ei saa. 

 37.nädalal käisin plaanilises kontrollis, kus kontrolliti emakaarmi ning seda, kuidas beebi ennast kõhus tunneb. Emakaarm oli ilusti korras, kuid lootevett oli veidi liiga palju ning ultraheli järgi oli ka beebi keskmisest suurem. Seega määrati mulle uus kontroll täpselt nädala pärast, kus endiselt oli beebi suurem ning lootevett samuti üle normi. Küsiti ka minu arvamust, et mis ma ise tahaks, kas esilekutsumist või keisrit. Arstiga koos otsustasime, et keiser on mõistlikum valik, kuna üks keiser on mul juba olnud ning kuna beebi on suurem ja mina pisikene, siis targem kohe keiser teha, kui pärast peaks sünnituse käigus osutuma vajalikuks teha erakorraline keiser. Niimoodi saigi määratud plaanilise keisri aeg täpselt nädala pärast, ehk 5.juulil. 

 Plaanilise keisri paber näpus käisin siis sünnituseelses osakonnas ning täitsime seal kõik vajalikud paberid ning jäin ootama, et nädal juba mööduks. Õnneks see nädal aega möödus üpris kiirelt, sest tegime kodus viimased ettevalmistused ära, koristasime kogu maja ära, tegin beebi asjade kapi veel ilusti korda ning juba oligi käes 5.juuli. Kui enne närvi sees ei olnud ja öö vastu 5ndat saime me kõik ilusti magada, siis keisripäeva hommikul tundisn ma küll, et täiesti lõpp, täna me saamegi oma kauaoodatud tütrekese kätele. 

 Haiglas pidime olema kell 7, esimese asjana suunati mind KTG'd tegema, edasi paigaldati kanüül ning tilguti  ning siis suunati meid palatisse ootama. Kell 8.45 saadeti meid opituppa ning vot siis tundsin ma, et närv on sees. Pikutasin opi laual ning ootasime anestesioloogi, et saaks opiga alustada. Mul käisid külmavärinad üle keha ning tundsin, kuidas mul on tohutult külm, seega pandi mulle peale termotekk, et soojem hakkaks, see õnneks aitas ning mul oli täitsa soe olla. Ma ausalt ei kujuta ette, kui ma oleksin pidanud operatsioonil üksinda olema, eelmine kord olin, seekord oli nii hea Abikaasa käest kinni hoida ja kohe oli kindlam tunne. 

 Amanda Victoria sündis kell 9.58 ning kaalus 3526g ja pikkuseks oli 50cm. Kui ta mu kõhust välja võeti, siis hetkeks näidati teda meile ning siis läks kohe kaalumisele mõõtmisele ning talle pandi riided selga ning anti Abikaasa sülle. Mul muidugi õnnepisarad voolasid ning nii hea tunne oli, et me oleme taaskord saanud ühe imelise pisikese eluga hakkama. 

 Peale oppi viidi meid intensiivi taastuma ning Amanda pandi mulle tissi otsa. Mingil hetkel läks Abikaasa koju Liisu ja Jaani juurde, kes olid minu vanaemaga kodus (siinkohal tervitused ja tänud Vanaemale) ning mina jäin ootama, et mis edasi saab. Kuna sünde oli palju ( 4 päeva jooksul üle 50 beebi), siis sünnitusjärgsed palatid olid kõik täis ning pidi lihtsalt lootma õnnele, et ehk täna midagi vabaneb ning me saame eraldi palatisse, mitte ei pea minema ühispalatisse. Meil läks õnneks ning saime ema-lapse palati ning kui ma õigesti aru sain, siis see oli ka tolle päeva ainuke palat mis vabanes, seega saab öelda, et õnn soosis meid.

 Haiglast koju saime 7.juuli hommikul ning selleks hetkeks polnud meie neiul veel nime, kutsusime teda lihtsalt beebiks. Meil oli olemas nimi Amanda, kuid meie perekonnanimega ainult Amanda kõlas veidi naljakalt, seega tuli miskit juurde mõelda. Sellest hetkest alates, kui meile öeldi, et tulemas on neiu, mängisime mõtetes erinevate nimedega ning üheks kindlaks sooviks oli, et oleks samuti kaks nime nagu tema õel ja vennal. Mitmeid kordi käis meil peast läbi nimi Victoria kuid raseduse aeg jäi see nimi kuidagi tahaplaanile.  7.juuli õhtupoolikul aga beebile otsa vaadates teadsime, et tema nimeks saab Amanda Victoria.


7/28/2018

Sain oma kirjutamise soovi tagasi

 Kuna esimene unetu öö on selja taga, siis tundsin, et aitab küll sellest blogipaastust ning tagantjärele tuleb kõik asjad ilusti kirja panna. Seda blogipaastu, mis nüüd oli, oli mul hädasti vaja. Tundsin, et hakkan end lihtsalt pidevalt kordama ning kergem oli meie tegemis teile jagada läbi piltide facebookis ning instagramis.

 Ent tänaseks on käes see päev, kus ma võtsin arvuti kätte, et kirja panna Amanda sünnilugu, meie esimesed nädalad viieliikmelise perena ning kuidas me üleüldiselt siiani hakkama oleme saanud. Terve postituse saaks sellest, kuidas see täiskuu mõjutab Amandat. Varem mõjutas täiskuu ka Jaani ja Liisut, kuid umbes pool aastat tagasi avastasime, et enam see neid nii väga ei mõjuta ning eks tuleb loota, et ka Amandaga saabub see päev, kus täiskuu mõjutusi tunda enam pole.

 Me käisime vahepeal ka stuudios pilte tegemas ning kui Amanda on veidi kasvanud, siis on plaan minna teha ka perepildid. Üldse on mul viimasel ajal tulnud miski hoog peale, et palju pilte tuleb taas välja printida, et oleks albumis ning mingi valiku tahan lasta ka suurmalt välja printida, et ära raamida ja seinte peale riputada.

 Kuna nüüd järjest tulevad erinevad postitused raseduse lõpust, Amanda sünnist, kuidas me kodus harjunud oleme ja millised plaanid nüüd on, siis saate valmis olla, et kohe on järjest mitu postitust. Kuna ma oma kirjutamise soovi olen tagasi saanud ja mõistsin, et kõik asjad tuleb kirja panna, kui need värskelt meeles on või toimunud, siis proovin meie tegemised siia kirja panna, et hiljem oleks hea meenutada.
  

5/14/2018

Pakime haiglakotti

 Kuna sünnitus pole enam mägede taga, siis hakkan vaikselt mõtlema selle peale, mida haiglasse kaasa pakkida. Kui aus olla, siis esimese hooga kohe midagi ei tulnudki pähe, sest kaksikute ajal ma ju elasin juba haiglas ning kõik vajalikud asjad olid sünnituse hetkeks olemas ning peale sünnitust oli kuu aega aega, et mõelda, mida vaja lisaks veel on.

 Seekord aga loodan juba mai jooksul haiglakoti kokkupakkida, sest juunis on 37 nädalat täis ning siis juba võib ju teoreetiliselt sünnitama minna. Mida aga haiglakotti pakkida, see on juba omaette küsimus.

 Niisiis endale plaanin kaasa võtta sellised asjad:

  • sidemed
  • ühekordsed aluspüksid 
  • rinnapadjad
  • kamm+juuksekumm
  • hambahari + pasta
  • dušigeel + šampoon 
  • hügieeniline huulepulk
  • kreem 
  • mugavad riided haiglas olemiseks 
  • riided koju tulemiseks 
  • plätud 
  • imetamisrinnahoidja
  • müslibatoonid + küpsised + topsispasta (nii endale kui Härrale)
  • spordipudel (hea mugav on sellest juua ning saab vabalt täita) 
  • pisem kapsapea
Beebile plaanin sellised asjad kaasa võtta : 
  • turvahäll
  • kojutoomise riided 
  • haiglasse riided
  • lutt
  • mähkmed 
  • tekike
  • küünekäärid 
Muud asjad, mis kindlasti kaasas olema peavad: 
  • rasedakaart+ isikut tõendav dokument
  • telefon + laadija + kõrvaklapid
  • kaamera 
 Hetkel ma isegi ei tea, kas midagi jäi kirja panemata või mitte. Kuid samas tundub, et see nimekiri on juba täiesti piisav ning kui jääbki midagi olulist maha, siis saab ju Härra alati poes käia ( eriti veel nüüd, kui Sikupilli Prisma on 24/7 lahti) või siis saab vajalikud asjad mu ema tuua :) 

5/09/2018

Me osaleme taas Eesti Blogiauhindadel

 Kes meid instagramis ja facebookis jälgivad, need juba teavad, et me osaleme ka see aasta Eesti Blogiauhindadel. Kuna eelmine aasta läks meil täitsa hästi ning ma olen siiani niiiiii tänulik, et te meie poolt hääletasite, siis ma väga väga loodan, et ka see aasta saame me teie hääled, armsad sõbrad :)  Mina andsin ka oma hääled juba ära ning tänavu aasta ma teadsin juba enne hääletuse algust, kes minu hääled saavad.

 Möödunud aastal ma kahjuks kohale minna ei saanud ning sellepärast on meel siiani natukene kurb, kuid kui ma just 16. juunil sünnitamas ei ole, siis tahaks end sinna ikka kohale vedada ning nautida seda toredat üritust. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis see aasta läheme Härraga kahekesi sinna, sest lõpurasedana ma päris üksinda ei julgekski enam minna.

 Kui ka teie soovite hääletada, siis meie ootame hääli PERE - JA BEEBIBLOGIDE kategoorias ning kui kuskil mujal kategoorias häält ei oska anda, ei ole üldse hullu, hääl läheb ka siis kirja, kui valid vaid ühes kategoorias.
Hääletada saab SIIN

 Ma tegelikult olen täiega elevil EBA pärast ning ma tean, et paljud väldivad seda, kuid mina tunnen, et see on tegelikult üks tore üritus, kuhu aastas korra minna ning vaadata üle ka teised blogijad ning tunda, et korraldajad on taas andnud endast parima, et kõik kes kohale tulevad, saavad seda õhtut ning üritust nautida :) Eriti tore on seda üritust praegu, põhimõtteliselt lõpurasedana oodata, sest olgem ausad, ega ma ei julge tegelikult väga kuskile üritustele minna, sest kunagi ei tea, millal ma sünnitama peaksin hakkama. 

Kui asjad sujuvad

 Vahepeal on nii palju juhtunud ja mul on nii palju poolikuid postitusi, et lihtsalt ei jõua neid kõiki kirja panna nii kiiresti kui sooviks.

 Mis on aga hetkel kõige parem - lapsed said sügisest alates minu soovitud lasteaeda kohad ning juba 2 nädala pärast on esimene lastevanemate koosolek. No ma ei saaks õnnelikum ollagi! Tegelikult ootan juba põnevusega sügist, sest lasteaed asub Tallinnas ning ma hetkel veel ei kujuta ette, kuidas hakkab see hommikune lasteaeda minek välja nägema, aga ma ei usu, et seal midagi keerulist oleks.

 Põnnidega on üldse kõik asjad nii hästi kõik asjad paika loksunud, et ma ei olegi pidanud palju enda pead vaevama. Ainuke asi, millega pead vaevata on see, et Liisu on meil nii pisikene, et talle suveks sobivaid riideid leida on keeruline, samuti ka jalanõusid. Lihtsalt naljakas on, kui näiteks sisetallapikkuse järgi on jalanõu paras, siis laiuse poolest on see hiiglaslik, täpselt samamoodi on pükstega - kui need on pikkuselt parajad, siis puusast on need suured. Niisiis ei jäägi mul muud üle, kui õmblusmasinale tööd anda ning Liisule riideid parajaks õmmelda. Jaan seevastu on nagu tõeline mees, parajalt suur igatepidi ning jalanõusid on talle lausa lust osta, sest istuvad ilusti jalas.

 Ma sain lõpuks, peale 3 kuud valimist, beebile käru välja valitud ning tellisin selle ka kohe ära, et ma ei hakkaks siin mitmeid kordi ümber mõtlema. Nüüdseks ongi peaaegu kõik asjad valmis beebi tulekuks, tuleb veel kojutoomise komplekt osta, aga no ei ole ma veel leidnud sellist, mis kohe meeldima hakkaks. Beebs sai endale lõpuks hälli ka. Ma nii kaua otsisin sellist sobilikku ning kui seda nägin, siis teadsin, et see on see õige, mille me ostma peame.


 Juba uuel kuul on see ilus aeg, kus saab 37 rasedusnädalat täis ning beebs võib sündima hakata. Hetkel teen omalt poolt kõik, et vältida kõrget vererõhku või mõnda muud asja, mis tekitaks enneaegse sünnituse. Enne sündi on meil võimalik veel Beebiga läbi ekraani kohtuda, sest mulle määrati lisa ultraheli, kuna kaksikud sündisid ju keisrilõikega. Ehk siis vaadatakse mu emakaarm üle ning saan teada, kas saan seekord ise sünnitada või tehakse plaaniline keisrilõige. Ma muidugi ise loodan, et saan ikka ise sünnitada, kuid olen igaksjuhuks valmis ka selleks, kui peaks olema uuesti keiser.

 Ehk siis kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on kõik väga hästi ning millegi üle kurta ei saa. Tuleb lihtsalt elada päev korraga ning nautida igat hetke, kui kõik korras on :)


4/13/2018

Ainult 89 päeva lõpuni

 No nii, tänaseks on rasedus juba nii kaugel, et ainult 89 päeva on lõpuni jäänud. Siiani on rasedus ideaalselt kulgenud ning neid probleeme, mis kaksikute ajal oli, ei ole. Eks muidugi võib siin olla ka oma osa sellel, et olen pidanud 13.nädalast alates sööma verevedeldajat, et mu vererõhk ei hakkaks jälle lollusi tegema.

 Natukene veel ning oleme igasuguste asjadega beebi sünniks nö valmis, ehk siis kõik ettevalmistused on peagi tehtud.  Käru on välja valitud, kuid tuleb oodata veel natukene millal see uus mudel müüki tuleks, et see ära tellida. Pisikesele vooditaskule, kuhu saab beebi magama panna enda kõrvale, on vaja õmmelda ääre pehmendus ja voodipesu. Kandekoti tellisin ka just paar päeva tagasi ära ning lina on juba kodus kapis beebit ootamas. Kõik esmased riided on ära ostetud, vaja on veel välja valida kojutoomise komplekt, aga no seda ei ole mu rasedaaju veel suutnud välja valida - otsustusvõimetu :)

 Kui siiani on mul pigem olnud unetus, siis nüüdseks viimased päevad on koguaeg meeletu uni ning lihtsalt ei suuda mitte kui midagi teha. Õnneks kaksikud on mõistvad ning lasevad emmel võimalikult palju puhata. Hetkel pikutan diivanil ning vaatan kuidas põnnid pappkastiga autot mängivad, panevad aga padjad sisse ja siis emb-kumb istub kasti ja teine lükkab mööda tuba. Igav neil kahel juba ei hakka ning ma kujutan ette kuidas paari aasta pärast meie kolm tegelast koos igasugu asju välja genereerivad. 

 Kuu lõpus on taas ämmaemand ka mind järjekordsele visiidile ootamas ning siis loodan ka täpsemat infot saada selle kohta, et mis siis edasi hakkab saama, kui nüüd verevedeldaja profülaktika läbi saab, et kas peab hakkama vererõhku kodus mõõtma või miskit muud. Või hakkavad ämmaemanda visiidid tihemini olema..  Eks see peagi selgub, seniks aga naudin seda rasedust ning mis kõige parem, ma saan ikka veel KÕHULI MAGADA ❤️  

3/30/2018

Lobapostitus

 Teate, ma tunnen, et tegelikult tahan ma niiiiiii paljust kirjutada, kuid mul on selline tunne viimasel ajal, et mu blogi nimi paneb mulle nagu mingid piirangud. Täpselt selline tunne on, et ma peaksingi koguaeg vaid kaksikutega seonduvast kirjutama. Ja niimoodi ma siis tulen siia, kirjutan blogi valmis ja siis avastan, et ei, ma ei saa vist seda ikka avaldada, sest seal pole ju juttugi kaksikutest. Ma tean, et see kiiks on suuresti mu enda peas, kuid no ma ei oska kuidagi sellest mööda vaadata. 

 Mul on mustandites valmis praeguse ja eelmise raseduse võrdlev postitus, sest olgem ausad, need on nagu öö ja päev ning praegust rasedust ma lihtsalt sajaga naudin. Kohe-kohe saab valmis postitus kaksikute sünnipäevast ning kui olen saanud pildid ka ilusti juurde lisatud, siis avalikustan ka selle :) 

Viimasel ajal tahaks vahel lihtsalt nutta, sest öelda on nii palju, aga seda kirjutamisetuhinat kuidagi ei tule peale ning siis ongi tunne, et miks ma ikka veel seda blogiasja ajan. Tegelikult on see ju rõõm, kui saan teiega meie eluolu jagada ning meie kordaminekuid ning mitte nii hästi läinud asju. 

 Peagi kirjutan ka teile sellest, kuidas me lastega logopeedi juures käime, sest arvestades, et nad on nüüd 3 aastased, on juttu neil natukene liiga vähe. Ent pole hullu, me tegeleme sellega ning ma usun, et peagi tuleb seda juttu palju palju rohkem ning kõik on rahul. 

Mõelda vaid, et juba paari päeva pärast on aprill ning meie beebi sünnini on jäänud maksimum 100 päeva :) Juba on ju käsil 25. rasedusnädal, ehk et kui siiani on läinud aeg linnulennul, siis need viimased 15 nädalat lähevad samuti kiirelt.  

 Tegelikult on mul plaan ikka igast teemast eraldi postitus teha, lihtsalt tuleb oma kiiksust üle saada ning kirjutada südamest ning täpselt nii nagu ma sellel hetkel tunnen, kuna niimoodi saab kõige ausama postituse ning ehk siis on teilgi põnevam lugeda. Praeguseks aga lõpetan selle postituse ära, et saaksin panna kirja järgmised read ning need juba siis iga teema kohta. 

Mõnusat kevadet teile ning minge nautige seda mõnusat päikselist ilma :) 

2/28/2018

Põnnid korraldavad vol2

 Teate, ma mõtlesin, et räägin teile natukene nalja. Kui ma varem arvasin, et vastsündinud kaksikutega on raske, siis nüüd ma saan täitsa aru, et see beebiiga oli ikka täiega kerge. Nad ju alguses ainult magasid ja sõid ning vahepeal mängisid. 1-2 aastastega on ka täiega lihtne, sest nad ei genereeri veel igasugu asju kokku, aga kohe 3 aastastega on ikka pääääris keeruline vahepeal.

 Meil on hetkel elutoas kamin, millel pole uks ees ning vahepeal me ikka teeme tule sinna sisse. Niisiis tegime seda ka eile päeval, aga teate millega kaksikud täna tegelesid sellel ajal, kui ma neile hommikuputru keetsin - nad lihtsalt kraapisid tuha mulle elutoa põrandale laiali :D No anna kannatust, ma tõepoolest ei saa aru, kust nad selliste lolluste peale tulevad.

 Või mis veelgi parem, vaatan, et lapsed mängivad enda toas rahulikult, kuid järgmisel hetkel, kui ma olen vaid hetkeks selja pööranud, on nad mõlemad roninud kummuti otsa ning istuvad seal nagu padakonnad (meie kodus on kõik kapid ja kummutid seinte külge kinnitatud). Ma tõepoolest ei saa aru, kust need 3 aastased enda lollusi pähe võtavad.


 Okei, tegelikult nüüd nii hull ka ei ole, lihtsalt viimasel kahel päeval on nad igasugu asju teinud, mis mul praegu värskelt meeles on.  Tegelikult aitab Liisu mul ka süüa teha ning mõlemale meeldib väga tolmuimejaga tõmmata ning peegleid puhastada. Jaan on peeglite puhastamises eriti agar, käib võtab köögi kapist sprey pudeli, laseb peegli peale paar sortsu ning siis hakkab käterätikuga hõõruma. Kui nad vaid nüüd pesumasina kasutamise ja põrandapesu ära õpiksid, siis oleks ju eriline luksus  :D

 Ma tegelikult juba ootan, et Beebi ära sünniks, just seepärast, et saaks selle võrdluse, kas ühe vastsündinuga on siis veelgi lihtsam, kui kahega. Ent ma kujutan ette, et Põnnid hakkavad tulevikus ikka Beebit ka välja koolitama igasuguste lollustega, et mind ikka ruttu peast halliks ajada. 

1/26/2018

Mida me tahaks beebile osta

 See beebiasjade majandus on ikka nii keeruline ja kirju. Just see igasuguste tilu-lilude teema nt lamamistoolid, turvahällid, mähkmed jne. Käru otsus on meil veel tegemisel, aga tean, et meie käru saab pärit olema Stroller24 'st.

 Kui igasugu riiete ja muu tekstiiliga on hea lihtne, siis kõike muud on ju oluliselt keerulisem valida ja osta. Samas olen ma juba nii palju uurinud ja puurinud ning selgeks teinud, et tahan võimalikult minimaalelt asju, ent need asjad peavad olema kõik praktilised ja tegema meie elu võimalikult mugavaks. Niisiis olen teinud ka nimekirja, mida tahaksime osta.

 3-IN-1 ROCKER NAPPER KIIK COZY / LAMAMISTOOL

 See sai meil välja valitud, sest seda saab kasutada ka pisikese voodina, mida on ju nii mugav nt  elutoas või õues terrassi peal kasutada. Samuti saab selle lihtsa liigutusega teha lamamistooliks ning kiigeks. Mis aga kõige parem, sellel on katus ka peal, ehk siis õue kasutades saab beebi päikese eest peitu panna :)












 Turvahälli valisime juba mõnda aega tagasi välja ning see oli ka üldse esimene ost, mis me beebile tegime. Valituks sai Cybexi häll ning juurde ostsime veel turvahälli rattad, et saaks vajadusel kiiresti poodi lipata autost või arsti juurde.











 Kuna kaksikute ajal sai mul rinnapiim kahjuks väga ruttu otsa, siis seekord olen välja valinud BABYBREZZA FORMULA PRO PIIMASEGU VALMISTAJA . Seda ostu me küll ette ei osta valmis, sest ma siiski loodan, et seekord saan ilusti tissi anda, kuid hea kindel on teada, et ma saan igal hetkel selle aparaadi endale osta.

 Seekord tahan kindlasti osta ka beebimonitori, sest meil paistab terve päev päike elutoa aknast sisse ning siis oleks vaja beebi õue tuttu panna teisele poole maja. Kuna teiselpool maja on meie magamistuba  ja ma ei viibi terve beebi uneaja ju magamistoas, siis oleks hea kuulda, millal beebi kärus olles ärkab. Beebimonitori ei ole me veel välja valinud, aga kui kellelgi on selles osas soovitusi, olen üks suur kõrv.



Ma tahaksin veel sellist nö beebitaskut, mis on sama kõrge kui meie voodi, et beebi saaks kohe minu kõrval magada ja mul oleks hea lihtne teda toita. Selle mure lubas armas Abikaasa lahendada, kui ma otsin talle näidispildid ja annan mõõdud, kui suurt ma seda soovin :) Otsisin praegugi ühe näidise Pinterestist, et saaksikte aru, mida ma täpsemalt silmas pean.






Ma ei jaksa enam haigustega võidelda

 Ma reaalselt tunnen viimasel ajal, et tahaks kaksikud lasteaiast ära võtta. Nad olid paar kuud eelmise aasta lõpus lasteaiast eemal, sest igakord kui ma tahtsin neid lasteaeda viia, siis sain sealt teate, et neil on rühmas kas silmapõletik või mõni muu viirushaigus. Seega maksimegi lihtsalt 2 kuud niisama seda lasteaeda, et oma kohta säilitada.

 Nüüd aga on nad jälle pea kaks nädalat lasteaiast eemal olnud. Nad käisid meil 3 päeva lasteaias ning siis avastasime pisikese palaviku ja nohu- okei, jäävad koju ja hakkame ravima. See aga lõppes sellega, et 4 päeva hiljem olime me terve perega voodis siruli maas - minul põskkoopa põletik, Härral nohu-köha-palavik-nõrkus-peavalu, Liisul mandlid paistes ja nohu ning Jaan on endale kuskilt silmapõletiku veel lisaks hankinud. Niisiis istumegi juba üle nädala kodus haigetena ning tahaks juba terveks saada, sest ma ei suuda enam haige olla.

 Ma saan tegelikult aru, et esimene aasta lasteaias võibki niimoodi mööduda, et nad on mul rohkem aega kodus kui aias, aga ikkagi, tahaks, et nad saaksid seal rohkem käia, sest seal saab mängida ja üldse on teine keskkond ju vahelduseks päris hea :)

 Viimaste vereproovide järgi on neil kõikide vitamiinide kogused ka organismis ilusti normis, ehk siis need haigused ei tohiks olla vitamiinipuudusest. Kui nüüd tagasi mõelda sellele ajale, mis eelmise aasta lõpus nad kodus mul olid, siis kodu olles olid nad täiesti terved ning saime iga päev õues käidud ja vahepeal ka mängutubades ning ei olnud mingite haigustega probleeme.

 Oeh, sain end nüüd välja kirjutatud, sest tõepoolest terve perega korraga haige olla on ikka paras väljakutse.

Beebi sugu - poiss või tüdruk ?

 Kuna kohe-kohe on juba pool rasedust möödas ning ees on ootamas looteanatoomia uuring, siis me oleme kodus arutanud, et huvitav kumb siis ikkagi tuleb..

 Tegelikult tegime ka otsuse, et seekord ei soovigi teada saada, kes tulekul on, las ta üllatab meid sündides :) Pealegi me kumbki ei taha osta ainult roosasid- siniseid asju kokku, vaid pigem just värvilisi - kollane, punane, roheline jne. Arvasime, et meie kolmas ja ühtlasi viimane laps võiks ju oma soo jätta üllatuseks ning küll peale tema sündi saab neid soopõhiseid riideid osta küll ja veel.

 Meil retrokäru on ka sooneutraalne ning igapäeva käru tuleb samuti sooneutraalne. Beebi voodipesu õmblen samuti naturaalsetes toonides, sest poes olevad on kõik kas roosa või sinisega, mis aga meile kummalegi ei sobi. Kuna õmmelda ma oskan ja ilusaid kangaid on küll ja veel, siis voodipesu pole probleem teha ja saab ka täpselt sellise nagu endal meeldib :)

 Korraks mõtlesime küll, et kuidas ikkagi siis nii, et sugu ei tea, et siis on ju riideid nii keeruline leida. Ent samas täna vaatasime netipoodides ringi ja nii palju on ilusaid soonutraalseid asju, et see mure oli asjatu. Seega, kui käes on looteanatoomia aeg, siis esimene asi, mida arstile ütleme on see, et me ei soovi teada saada kumb tulemas on.


 Kas on veel keegi kes on sellise otsuse teinud? Kas kahetsete ka seda otsust, et enne sündi sugu teada ei saanud ? 

1/09/2018

kaksikute rasedus vs ühe lapse rasedus

Täna plaanin teile kirjutada enda kogemusest kaksikute rasedus vs ühe lapse rasedus.
Kohe algusesse võin ära öelda, et minul on küll ühe lapse rasedus ikka oluliselt kergem. Kaksikutega olin selleks ajaks, mis praegu juba käes on, mitu nädalat haiglas veetnud. Küll olid mul meeletud peavalud kui ka kohutav oksendamine. Ausalt, ei olnud vahet kas on öö või päev, mina käisin ikka pidevalt vetsupotti kallistamas. Muidugi uni oli magusam kui mesi ning on praegugi, kuid tuleb end piitsutada päeval ärkvel olema.

Seekord on aga oluliselt lihtsam, kimbutab aeg-ajalt hommikune iiveldus, aga olen tähele pannud, et see on ka vaid siis, kui eelmisel õhtul enne magama minekut mitte midagi ei söö. Peavalud on ka, kuid need ei ole pooltki nii hullud ning muidugi uni. Vähemalt ei ole midagi nii hullu, et ma peaksin haiglas passima- kodus on ikka hulga parem olla.

 Kui ma nüüd mõtlen, mida saaks seekord teisiti teha, et ei juhtuks samamoodi, et sünniks enneaegne laps või tuleks kohutav preeklampsia, siis ega tegelikult otseselt ei saagi midagi ära teha. Praeguse rasedusega määras mulle ämmaemand südameaspiriini peale, et verd hoida vedelana ja siis peaks ka vererõhk normis püsima. Ma olen internetist uurinud ka erinevaid toiduaineid, mis aitavad samuti vererõhl madalal püsida ning olen püüdnud neid võimalikult palju menüüsse panna.

 Ma ausalt võin öelda, et ma nii kartsin seda rasedust, samas me mõlemad härraga väga ootasime, et meie perre tuleks pesamuna, sest täpselt 3 lapsega on meie pere täiuslik ning ideaalne. Meie mõlema hirm oli, et mis saab siis, kui ma peaksin uuesti olema raseduse algusest alates haiglas, aga sellest ma siiski pääsesin, et nende oksendamiste ja peavaludega seekord haiglasse minema ei pidanud.

 Kokkuvõtteks võin öelda, et ühe lapsega rasedus on mul küll hetkel nagu lust ja lillepidu. Loodame, et nüüd lõpuni välja on sama hea olla ning saab seda beebiootust mõnuga nautida :)