4/13/2015

Raseduse lõpust , Tibudest ja preeklampsiast

No nii , pisikesed tuduvad ja mina lõpetasin just söögi tegemise ning nüüd kirjutan teile ühe piiika postituse pisikestest ja haiglast ja kõigest , mida ma viimasel ajal kogenud olen.

 Alustan siis päris algusest, ehk siis sellest, kui läksin 21.veebruaril erakorralisse vastuvõttu , kuna mul oli väga imelik päevade valu , mis lõi ka selga. Tuli välja, et mul olid taas tuhud hakanud, seda näitas ka KTG. Muidugi pandi kohe peale ka tilguti , mis pärsib sünnitustegevust , kuid kahjuks see mul kohe ei aidanud ning olin järgmisel päeval III korrusel sünnituspalatis. Sünnituspalatis sain endale lisaks veel magneesiumi tilguti , et lõdvestada emakat - lõpuks õhtuks oli kogu tilgutikremplist kasu ning mu tuhud taandusid, kuid kahjuks see suur tilgutamine ei mõjunud mu kehale hästi. Ma läksin ülipaiste , keha oli vett täis ning tundus , et lõi välja allergilineraktsioon , sest mu keha hakkas ka igalt poolt sügelema.
 23. veebruaril tekkis mul väga imelik köha ning selline lämbumistunne, mitte kuidagi olla ei saanud ning magamiseks parim asend oli külili ja poolistukil. 24.veebruar viidi mind kompuutrisse, sest see lämbumine polnud enam normaalne ning kahtlustati et ehk on mul tromb - õnneks seda ei olnud, kuid avastasti et mul on mõlemas kopsus umbes teeklaasitäis vett. Et kopsust vesi välja saada , anti mulle veeväljutajat , mille peale mul oli taas allegrilinereaktsioon, ehk siis kogu keha hakkas jälle sügelema.
 Kohe haiglasse saabudes võeti mul ka verd ning selgus, et me hemoglobiin ja vitamiin B12 on väga madal ning hakkasin lisa saama. Rauda sain ülepäeva tilgutist ning vitamiin B12 süstiti mulle tuharasse.
 Mingil hetkel( ausalt, enam täpset päeva ei mäleta ) lõi mu vererõhk lakke, pidevalt oli vererõhk kuskil 150/90 ringis ning hakkasin saama vererõhu alandajat. Kui teistel hakkas pea valutama siis , kui vererõhk oli kõrge, siis mul  hakkas pea alati siis valutama, kui vererõhk oli normis, seega tundus, et see kõrge vererõhk sobis mu organismile sel hetkel paremini.
 Päevad möödusid ning vahepeal olid mul taas regulaarsed tuhud ning üks arst pani mulle taas selle sünnitegevust pärssiva tilguti peale, kuigi ma ütlesin talle, et ma ei taha seda, et mul lööb jälle allergilinereaktsioon välja. Õnneks oli siis kell pool 8 õhtul ning kell 8 tuli uus vahetus ning tolles vahetuses oli üks arst, kes tegeles minuga siis, kui mul lõi esimene kord see allergia. T käskis kohe selle tilguti maha võtta ning ütles, et vaatame mis saab , kui läheb sünnituseks siis läheb ja kui ei lähe , siis on väga hea. Õnneks tol ööl ei läinud sünnituseks ning tuhud läksid ka ise üle.
 Kuna mu vererõhk tõusis pidevalt ning ka peale rohuvõttu oli ta ikkagi kõrgem , siis pidin pidevalt andma ka uriinianalüüse, et kontrollida valgu sisaldust uriinis, sest kui valk on tõusnud ja vererõhk on kõrge , siis on mul preeklampsia - lõpuks ma ka selle diagnoosi  sain. Kirjutan teile postituse lõpus , mida see haigus endast kujutab.
 13.märts  oli selline tore päev, kui ma ütlesin arstile, et tahaksin minna nädalavahetuseks koju , sest ma lihtsalt ei jaksanud enam haiglas olla- arst õnneks ei lubanud mind. 14.märts KTG all olles näitas KTG  nõrgemalt poisi südametööd. Kui nende mõlemi südametöö oli pidevalt seal 140- 150 lööki/minutis, siis sel päeval oli see kuskil 120 ringi.  Tundsin juba enne KTG alla minekut, et midagi on poisiga korrast ära, sest ta oli nii kahtlaselt vaikne ja ei reageerinud isegi selle peale, kui ma teda näppudega torkisin.
 15.märts - tibukeste sünnipäev ! Hommik algas mul üsna hästi, kuigi meeletu väsimus oli peal. Lõuna paiku tundsin, et enesetunne pole kiita, meeletu uni oli ja pea käis ringi ja üldse oli selline hägune olla. Mõõdeti vererõhku ning see oli tõusnud päris kõrgeks - sain vererõhu alandajat. Kuskil tunnikese sai normaalselt olla ja sel ajal kui hea oli olla, käis mul sõbranna oma perega külas. Peale nende külastust tundsin , kuidas enesetunne kisub taas halvaks ning sain taas vererõhu alandajat , sest mu vererõhk oli jälle kõrgustesse tõusnud ( see oli kuskil 15.00 paiku ). Sain jälle veidi aega normaalselt olla  ja siis hakkas kogu trall kuskil 17.00 aeg pihta - pea käis ringi , käisid hooti külmavärinad ja siis jälle oli ülipalav , asju nägin mitmekordselt, vererõhk oli ülikõrge ning ma ei suutnud enam asju päris hästi ära fokuseerida. Arstid tulid mind ülevaatama, seni olin ämmaemandate valve all. Öeldi ,et enam ei saa kauem oodata, et suuretõenäosusega lõpetatakse rasedus tänase päeva jooksul ära.  Niisiis küsitigi mu käest , et millal ma umbes sõin ja öeldi , et keiser toimub siis kell 21.00..  Mu seisund aga halvenes iga minutiga, arst kontrollis emakakaela, see oli avanenud 1 sõrme jagu. Protseduuride toast ma enam palatisse ei jõudnudki, sest mu seisund oli lihtsalt nii kohutav, jalad ei püsinud enam all ja silmad ei fokuseerinud mitte midagi ära.
 Keiser tehti mulle  umbes 19.00 ja tibukesed nägid ilmavalgust kell 19.38 ja 19.39. Opilaual ma värisesin , olin krampides ja tahtsin oksendada, Kohe kui mu seest võeti tibud ja platsentad välja , langes ka vererõhk kohe alla. Kuulsin opitoas ära kohe oma mõlema lapse nutu, Lapsed viidi otse intensiivi ning poiss sai seal endale hapnikumaski külge, kuna tal oli raskusi hingamisega ( mis tõestas ära, et emasüda ikka tunneb seda, kui lapsega midagi halvasti on. Eelmisel päeval ma ju ütlesin ämmaemandatele, et midagi on pojaga korrast ära).  Mind õmmeldi ka kinni ja viidi intensiivi.
 Kui ma juba intensiivis olin , siis läks ülivähe aega, kui kallis mees minu juurde jõudis ( kuna oli erakorraline keiser, siis ei lastud meest sinna ). Ma värisesin veel peale oppi korralikult, endiselt olid mul külmavärinad ja kuumahood kordamööda. Midagi oli ka verehüübimisega korrast ära, aga kui au olla, siis ma ei saanud sellest sel hetkel aru ning hiljem juba unustasin arstide käest küsida, et mis mul viga oli.
 Kokku veetsin ma haiglas 6 nädalat, millest 3 nädalat koos lastega. 2 nädalat veetsime me ITK neonataal osakonnas ( vastsündinute osakonnas). Nad veetsid 10 päeva intensiivis ning siis said minu juurde paltisse :) 31.märtsil viidi meid Mustamäe Lastehaiglasse kasvamisele ning 6.aprillil lasti meid sealt koju :)

 Räägin nüüd eraldi tibudest ka :) 
Jaan Aleksander - 15.03.2015 , kell 19.38 , kaal 1846g ja pikkus 43cm 
Aleksandra Elisabeth - 15.03.2015, kell 19.39 , kaas 1664g ja pikkus 44 cm 
Tänase seisuga kaalub tüdruk 2275g ja on 46 cm pikk ning poiss kaalub 2295g ja on samuti 46 cm pikk :) 
Nad on meeletult tublid , kasvavad ja kosuvad ruttu , magavad ilusti ning nutavad ainult siis ,kui kõhukesed on neil tühjad.

Preeklampsia 
 Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedustüsistusi. Tegemist on rasedusaegse vererõhutõusuga (hüpertensioon) koos valgu tekkega uriini (proteinuuria). Haigus tekib vaid raseduse ajal, enamasti raseduse viimasel kolmandikul. Raskematel juhtudel võib rasedal esineda ka nägemishäireid (täpikesed silmade ees, virvendus, udune nägemine), peavalu, iiveldust ja ülakõhu valu.
 Enamasti lõpeb isegi diagnoositud preeklampsiaga rasedus hästi ja sünnib terve laps. Samas on haigus väga tõsine – see võib põhjustada kahjustusi ema neerudes, maksas ja muudes elutähtsates organites; haiguse ravimata jätmisel võib emal tekkida hulgiorganpuudulikkus ja krambid (eklampsia).
 Kuna haigus põhjustab platsenta verevarustuse halvenemist, siis ei saa loode piisavalt hapnikku ja toitained ning võib kujuneda loote üsasisese kasvamise häire. Tihti tuleb vaatamata ravile lõpetada rasedus enne sünnitustähtaega ning sünnib enneaegne laps.

1 kommentaar:

  1. Jaan Aleksander - 15.03.2015 , kell 19.38 , kaal 1846g ja pikkus 43cm
    Aleksandra Elisabeth - 15.02.2015, kell 19.39 , kaas 1664g ja pikkus 44 cm

    Kuuaega vahet ja kaksikud? :D Tegelikult saan aru, kirjaviga..

    VastaKustuta