10/25/2016

Kas kunagi magama ka jääme ?

 Viimased ööd on toimunud midagi seletamatut. Midagi, mida meie peres pole mitte kunagi juhtunud ning milles ma lihtsalt lõpuks alla andsin!
 Ma räägin magama jäämisest, oh jeebus, kui keeruline see on olnud. Hakkas pihta tegelikult juba natuke aega tagasi, kuid eriti hulluks läks see reede õhtul. Teeme oma tavapäraseid toimetusi, et põnnid tuttu panna, hammastepesu- kallid-musid-piim ja tuttu, kell on saanud 22 ning viin nad vooditesse. Aga kus sa sellega, nad ronivad voodist välja, tulevad elutuppa ja nägu naerul nagu ei peakski magama minema. No mis seal ikka, võtan ühe põnni sülle, viin tagasi voodisse ning tulen teise järele, et ka tema voodisse viia, selle ajaga on aga esimene end juba voodist välja ajanud ja uuesti võtnud sammud elutoa poole. Võtan siis uuesti ta sülle ning tõstan voodisse tagasi. Sellele järgneb musid-kallid ning head ööd soovimine ja KISA !
 Katsun siis lapsed maha rahustada ja seletan, et on uneaeg ning peab tuttu minema, aga ei , nad lihtsalt ignoreerivad mind ja hakkavad edasi kisendama.  Tuleb Abikaasa teeb samuti mõlemile  headöödmusid-kallid ning paneb neile tekid peale , saabub vaikus, suletakse silmad ning tundub, et lõpuks nad jäävad ikka magama. Ohh jess! Kuid vaikus on vaid seni, kuni hakkame toast välja minema, siis on hetkega mõlemad voodis püsti ning kisavad. Selge, täna siis lähevad nad veidi hiljem magama, kuna ma lihtsalt ei suuda seda kisa kuulata ning lasen neil tulla veel elutuppa. Vahepeal on kell saanud 22.30.
 Pikutame kõik koos diivanil või siis Abikaasa ja Liisu meie voodis ning meie Jaaniga lebotame diivanil. Umbes 23 aeg vaatame, et lapsed on rahunenud ning proovime neid uuesti saada voodisse tuttu. Kohe, kui me jõuame nad vooditesse tõsta hakkab aga kogu jama otsast peale, ainult kisa ja enda vibuks tõmbamine. Jätame nad oma vooditesse jonnima ning tuleme ise elutuppa. Ega me siin üksinda kaua olla ei saa, kui juba kuuleme, kuidas vaikse jalgademadina saatel nad juba jälle elutuppa tulevad. No nii, vaatame teineteisele otsa ning ütleme nagu ühest suust, et tänane õhtu tuleb vist pikk.
 Ning jälle on nii, et meie Jaaniga lebotame diivanil ning Abikaasa koos Liisuga pikutab meie voodis. Selge, kergem on vist lasta neil uinuda seal kus nad parasjagu pikutavad, lihtsalt enda närvide säästmiseks.  Tunnikese me niimoodi pikutame ning umbes kell 00.15 saabub öörahu ning me saame mõlemad kergendatult hingata, et lõpuks ometi nad magavad ning me saame nad rahulikult oma vooditesse tõsta. Õnneks nad ei ärka sellel ajal ülesse, kui neid vooditesse transpordime, seega saame ka ise magama minna ning mõelda, et huvitav mis kell hommikul äratus on..
 Õnneks oli ka sellel väga hilisel magamaminekul ka oma plusspool - kogu pere sai järgmisel päeval magada kella 11ni. Tavapäraselt ärkame lastega kuskil 9 - 9.30 , tegelikult on ka selline uni super, sest tavaliselt kipuvad lapsed varakult ärkama, aga ma ei teagi, miks meie omad niimoodi pikalt magavad, ega ma tegelikult ei kurda ka :)

 Selline trall, et minnakse magama täiesti suvalisel kellaajal, on nüüd meil toimunud 2 ööd järjest. Ei teagi mis neil on. Päeval on ikka tavapärased toimetused, lõunauni on ka ikka tavapärasel ajal. Eks tuleb see aeg lihtsalt üle elada ning küll me hakkama saame.

 Kuidas näevad välja Teie laste õhtused magamaminekud ?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar