10/17/2016

Õudne jonn ja kaklemine

 Kas teil on vahel  tunne, et tahaks peast kõik juuksed üks haaval välja tõmmata , samal ajal peaga vastu seina joosta ning siis veel kõige lõpuks teki alla pugeda aj lihtsalt nutta tihkuda?

 Vot mul on viimasel ajal selline tunne ja ma ei saagi enam aru miks see niimoodi on.. No ütleme nii, et tegelikult tean ikka küll, miks mul selline tunne on. Kaksikud lihtsalt jonnivad ja kaklevad lakkamatult! Vahepeal on muidugi paremaid hetki ka, kus ei ole ainult nutt ja hala, aga ütleme nii, et 75% meie päevast möödub niimoodi, et keegi lihtsalt kriiskab või viskab end pikali maha või jonnib kuna ma ei luba seda, mida nad too hetk tahavad.

 Et sellest kõigest veel vähe oleks, siis nad kaklevad omavahel ju ka! Olgugi, et meil on mitmeid mänguasju varutud topelt, aga ei , neil on just seda sama vaja, mis too hetk on teise käes. Ausalt, selline asi lihtsalt ajab hulluks.

 Too näiteks selle, et umbes 10 minutit enne seda kui hakkasin blogi praegu kirjutama, jälle pidin nende kaklust lahutama, sest mõlemil oli vaja mänguasja kastist täpselt sama mänguasja ning siis Elisabeth lihtsalt istus Jaanile peale, et ta seda ei saaks võtta. Vahel nad näiteks võtavad teineteise kaelast kinni ning väänavad üksteist maha nagu sumod - ausalt öeldes on see päris hirmus, sest ma reaalselt kardan, et nad teevad teineteisele liialt liiga :(

 Oleks siis see kaklemine ainuke asi mida nad teevad - nad ju on selgeks saanud ka jonnimise! See on ikka päris naljakas ja samal ajal kurb, kui näen kuidas nad jonni välja pigistavad ja samal ajal piiluvad, et kas me ikka vaatame. Olen selgeks saanud, et kui sellel hetkel neid täielikult ignoreerime, siis läheb see jonn ruttu üle.

 Nüüd ma saan täitsa aru, kui räägitakse, et see nn "õudne kahene" algab umbes  pooleteise aastaselt ning kestab umbes kolmanda eluaastani. Meil ongi see vist pihta hakanud ning ma siiralt loodan, et see saab kiiremini läbi, kui pooleteise aasta pärast, sest selle ajaga ma lihtsalt läheksin nende kahega hulluks.

 Mõni õhtu, kui Abikaasa on juba töölt koju jõudnud, siis ma lihtsalt põgenen kodunt natukeseks ajaks eemale, et saaks veidikenegi omaette olla ning ma ei peaks koguaeg seda kriiskamist ja müdinat kuulama :D Tegelikult see kõik nüüd nii hull ka pole, aga lihsalt kui see trall on praegu mitu päeva järjest kestnud, siis on küll selline tunne et see on üks lõputu õudus.

 Oeh, sain selle endast välja kirjutada :) Kui kellelgi on mõni nõuanne kuidas selles vanuses laste kõrvalt mitte hulluks minna, siis võib mulle teada anda

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar