7/29/2018

Kuidas Amanda siia ilma sai

 Raseduse lõpp oli mul tegelikult üsna kerge. Kui välja arvata madal hemoglobiin ( mis mul tegelikult on terve teadliku elu olnud) ning kerge paistetus, siis ühtegi kaebust mul ei olnud. Eks ma unistasin ikka alates 37.nädalast, et nüüd võiks sünnitama minna, aga kui beebi välja tulla ei taha, siis ega ju sünnitama minna ka ei saa. 

 37.nädalal käisin plaanilises kontrollis, kus kontrolliti emakaarmi ning seda, kuidas beebi ennast kõhus tunneb. Emakaarm oli ilusti korras, kuid lootevett oli veidi liiga palju ning ultraheli järgi oli ka beebi keskmisest suurem. Seega määrati mulle uus kontroll täpselt nädala pärast, kus endiselt oli beebi suurem ning lootevett samuti üle normi. Küsiti ka minu arvamust, et mis ma ise tahaks, kas esilekutsumist või keisrit. Arstiga koos otsustasime, et keiser on mõistlikum valik, kuna üks keiser on mul juba olnud ning kuna beebi on suurem ja mina pisikene, siis targem kohe keiser teha, kui pärast peaks sünnituse käigus osutuma vajalikuks teha erakorraline keiser. Niimoodi saigi määratud plaanilise keisri aeg täpselt nädala pärast, ehk 5.juulil. 

 Plaanilise keisri paber näpus käisin siis sünnituseelses osakonnas ning täitsime seal kõik vajalikud paberid ning jäin ootama, et nädal juba mööduks. Õnneks see nädal aega möödus üpris kiirelt, sest tegime kodus viimased ettevalmistused ära, koristasime kogu maja ära, tegin beebi asjade kapi veel ilusti korda ning juba oligi käes 5.juuli. Kui enne närvi sees ei olnud ja öö vastu 5ndat saime me kõik ilusti magada, siis keisripäeva hommikul tundisn ma küll, et täiesti lõpp, täna me saamegi oma kauaoodatud tütrekese kätele. 

 Haiglas pidime olema kell 7, esimese asjana suunati mind KTG'd tegema, edasi paigaldati kanüül ning tilguti  ning siis suunati meid palatisse ootama. Kell 8.45 saadeti meid opituppa ning vot siis tundsin ma, et närv on sees. Pikutasin opi laual ning ootasime anestesioloogi, et saaks opiga alustada. Mul käisid külmavärinad üle keha ning tundsin, kuidas mul on tohutult külm, seega pandi mulle peale termotekk, et soojem hakkaks, see õnneks aitas ning mul oli täitsa soe olla. Ma ausalt ei kujuta ette, kui ma oleksin pidanud operatsioonil üksinda olema, eelmine kord olin, seekord oli nii hea Abikaasa käest kinni hoida ja kohe oli kindlam tunne. 

 Amanda Victoria sündis kell 9.58 ning kaalus 3526g ja pikkuseks oli 50cm. Kui ta mu kõhust välja võeti, siis hetkeks näidati teda meile ning siis läks kohe kaalumisele mõõtmisele ning talle pandi riided selga ning anti Abikaasa sülle. Mul muidugi õnnepisarad voolasid ning nii hea tunne oli, et me oleme taaskord saanud ühe imelise pisikese eluga hakkama. 

 Peale oppi viidi meid intensiivi taastuma ning Amanda pandi mulle tissi otsa. Mingil hetkel läks Abikaasa koju Liisu ja Jaani juurde, kes olid minu vanaemaga kodus (siinkohal tervitused ja tänud Vanaemale) ning mina jäin ootama, et mis edasi saab. Kuna sünde oli palju ( 4 päeva jooksul üle 50 beebi), siis sünnitusjärgsed palatid olid kõik täis ning pidi lihtsalt lootma õnnele, et ehk täna midagi vabaneb ning me saame eraldi palatisse, mitte ei pea minema ühispalatisse. Meil läks õnneks ning saime ema-lapse palati ning kui ma õigesti aru sain, siis see oli ka tolle päeva ainuke palat mis vabanes, seega saab öelda, et õnn soosis meid.

 Haiglast koju saime 7.juuli hommikul ning selleks hetkeks polnud meie neiul veel nime, kutsusime teda lihtsalt beebiks. Meil oli olemas nimi Amanda, kuid meie perekonnanimega ainult Amanda kõlas veidi naljakalt, seega tuli miskit juurde mõelda. Sellest hetkest alates, kui meile öeldi, et tulemas on neiu, mängisime mõtetes erinevate nimedega ning üheks kindlaks sooviks oli, et oleks samuti kaks nime nagu tema õel ja vennal. Mitmeid kordi käis meil peast läbi nimi Victoria kuid raseduse aeg jäi see nimi kuidagi tahaplaanile.  7.juuli õhtupoolikul aga beebile otsa vaadates teadsime, et tema nimeks saab Amanda Victoria.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar