Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2019 postitused

Kuidas me peaaegu kolima hakkasime

Me panime aprilli lõpus enda kodu müüki ning üpris kiiresti leidsime ka uue kodu, üldse mitte kaugele praegusest. Samuti leidus meie majale soovijaid ning niimoodi saigi pandud paika, et meie maja ostjad tahavad hiljemalt juuli esimestel päevadel sisse kolida, maakleriga leppisime kokku, millal meie uude koju hakkaksime kolima ning mina alustasingi kodus asjade sorteerimist. Küll aga ei saanud meie rõõm kaua kesta, sest kui Härra läks omanikuga kohtuma, et leppida kokku, kuna oleks kõige parem aeg notarisse minna, oli ta välja mõelnud hulga naljakaid nõudmisi. Meie jaoks kõige naljakam oli aga see, et lõpuks ta teatas, et ta ikkagi ei müü, kuna ta on lasknud selle maja ehitada ning talle ei meeldi, et selles hakkaksid elama väikesed lapsed!  Ausalt, kui ma oleks tol hetkel seal samas viibinud, oleksin lasknud välja mõned krõbedamad sõnad. Asja minu jaoks teeb imelikuks veel see, et see maja on müügis olnud üle aasta. Kui ma alguses arvasin, et ju ei taha inimesed Harjumaalt ära kol…

Perega Bulgaarias

Juba mõnda aega olen ma plaaninud kirja panna, kuidas me perega Bulgaarias käisime. Ütleme nii, et tegelikult vaatame me juba ka uusi puhkusereise, sest nende kolmega polnud üldse nii hull puhata, kui me esialgu arvanud olime.
 Lennureis Tallinnast Burgasesse läks üllatavalt hästi, kõik lapsed püsisid enam-vähem terve lennuaja rahulikuna, lihtsalt pidi pidevalt neile tegevust leidma, et nad suudaksid ühe koha peal istuda.Tagasilend seevastu oli palju hullem, siis oli õhtune lend ning suuremad olid juba väsinud ent magama ei tahtnud ka jääda. Samuti ei olnud Amandal lennuajal uneaeg ehk ka tema ei tahtnud üldse paigal püsida. Õnneks aga istus meie taga üks hästi  tore proua, kes Liisut ja Jaani kordamööda lõbustas ning nendega raamatut vaatas ja mingeid mänge mängis,  samal ajal kui meie Härraga Amandat ja siis Liisut või Jaani  ohjes hoidsime.
 Hotell oli meil valitud selline, et lastel oleks hästi  palju tegevust ning seda tõepoolest ka oli. Valituks sai meil Sol Nessebar Palace. Ho…

1it.ee slogani võistlus

1it.ee kuulutas välja sloganite võistluse, auhinnaks on sülearvuti. Kuna mu arvuti ka otsad andis, siis tundsin, et võiks ju osaleda ning endale võimaluse anda - kes ei proovi, see ei saa ka iial teada, kas tal oleks üldss lootust võita. Istusin siin kodus laua taha ning hakkasin ajusid ragistama, mõned ideed kargasid pähe, aga ma ei tundnud, et need oleks just need. Mina, kui klient, tahaksin, et slogan oleks lühike, kuna ma tõepoolest ei viitsi pikki hüüdlauseid lugeda. Ma suutsin välja mõelda kaks sloganit, mis mulle endale meeldivad ning need on järgmised : https://1it.ee - ütle seda arvutiga!https://1it.ee - iga arvuti loeb! Hääletus toimub juba 10.juunil SIIN , kui tunned, et just need sloganid sobiks, siis ma oleksin väga õnnelik, kui hääletaksid just nende poolt 🙏 Siis mul oleks ka ehk lootust endale uus arvuti saada, kus saaksin rahulikult kirjutada, ilma et ühe postituse ajal jookseks arvuti 7x kokku 😀

Blogida või mitte, selles on küsimus

Tahaksin endale tuhka pähe raputada. Tunnen, et lihtsalt olen väsinud, samas on niiiiii palju asju teha. Paar päeva tagasi algas Blogiauhindade hääletamine, minul on tunded olnud sellega nagu ameerikamäed. Tunnen, et miks ma küll kandideerisin, kui ma jõuan blogisse nii harva, et eelmine aasta reaalselt tuli postitusi kokku 12! No pekki, selliste numbritega ei saa ju osaleda auhindade jagamisel ning ma tunnen, et olen lihtsalt kuskile vajunud, sest neid postitusi on häbiväärselt vähe.
Tean, et pean end kokkuvõtma ning kirjutama asuma, kuna tegelikult on mul nii palju asju kirja panna, aga alati on nii, et kui ma võtan arvuti kätte, et kirjutama asuda, siis tuleb midagi vahele ning õhtuti ma vajun lihtsalt ära, kui Amandat magama lähen panema. Vaatasin hetk tagasi draftide all olevaid postitusi ning mul on neid niii mitmeid, mida pole veel jõudnud lõpuni kirjutada. Aga pagan, seda aega lihtsalt pole, et istuda maha ja rahulikult segamatult kirjutada.. Kui Amanda magab päeval, siis ma …

Eesti blogiauhinnad ning minu hääled

Juba ongi käes see kauaoodatud 1.mai ning alanud on Eesti Blogiauhindade hääletus. Ma tegelikult mõtlesin niiii niii kaua, kas ma see aasta osalen või mitte. Eriti arvestades, et ma lihtsalt pole jõudnud siia kirjutama, kuigi ma nii väga olen tahtnud. Tegelikult pole ju enam kaotada midagi ning kirjas olen ma Pere - ja Beebiblogide kategoorias. Hääletada saab kehtiva meiliaadressiga ning kui teistes kategooriates hääletada ei oska, pole ka hullu :)  Hääletama saab minna SIITSuur suur aitäh kõigile, kes meie poolt hääletavad, see tähendab mulle palju ♥️Ka mina andsin oma hääled juba ära.Aasta uustulnuka hääle sai paksuke.ee
Elulised blogid ( >5000) aune.ee
Elulised blogid ( <5000) meiekaopesa.ee
Reisiblogid seitsmemaajameretagahispaanias.ee
Kasulikud blogid nullkulu.ee
Kodublogid krahvinna.ee
Loomeblogid tahaniseteha.weebly.com
Pere-ja beebiblogid  jannepungar.wordpress.comviiviblogi.wordpress.com ja hihiii ma andsin endale ka hääle :D
Spordiblogid regiinatrennijutud.wordpres…

Rockit Rocker - minu uus parim sõber

Appi, ma reaalselt pean teile oma maailma parimast abimehest rääkima!
 Rockit Rocker vankrikiigutaja - no ausalt pole olemas mugavamat asja minu arvates. Eriti hea abimees on ta olnud vihmastel päevadel, kus tahaksin Amanda ikka õue tuttu panna, aga jalutama ei tõmba absoluutselt. Ega siis midagi, olen pannud katuse alla käru seisma, vankrikiigutaja tööle ja voilaaa, laps magab vaid loetud minutitega.

 Tegelikult on ta üldse suureks abimeheks, kui laps on nõus magama vaid liikuvas kärus, aga vanem tõepoolest ei jaksa/või ei taha nii palju ringi kõndida. Meilgi on paaril korral juhtunud, et mingi müra ajab Amanda ülesse poole une pealt, aga ma ei saa temaga jalutama minna, sest selleks pean ülikiiresti saama Jaani ja Elisabethi riidesse. Sel ajal kui ma suuremaid riidesse paneksin, ärkaks Amanda täielikult ülesse ning siis poleks enam mõtet jalutama minnagi. Õnneks ongi siis tulnud appi vankrikiigutaja, olen selle ruttu adapteri külge pannud ja tööle ning Amanda uinub peagi uuesti.

Kolme lapsega on elu jumala chill

Ma jõuan siia endiselt nagu kuuvarjutus, aga ometi on mul niiiii palju kirja panna. Ma lihtsalt ei leia seda aega, et võtta kätte arvuti ning kirjutada, koguaeg on sada-miljon asja vaja teha ning nüüd tulid veel ilusad ilmad ka, mis aga tähendab seda, et me veedame suurema osa ajast õues.

 Vahepeal on mööda saadetud Elisabethi ja Jaani sünnipäev, samuti Härra sünnipäev ning juba vähem kui 2 nädala pärast on minu enda sünnipäev. Siis aga on õnneks mõneks ajaks nende sünnipäevadega ühel pool ning saab veidikene jalad seinale visata.

 Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse meie sünnipäevadest kirjutada, vaid hoopis sellest, et ma olen avastanud, et elu kolme lapsega on oluliselt lihtsam, kui kahega. Võib- olla see tundub mulle vaid nii, sest Liisu ja Jaan on juba täitsa suured ning asjalikud ning majas on vaid üks beebi, aga ma jõuan kodus palju palju rohkem asju ära teha, kui varem.

 Näiteks on nende kolmega kuskil käimine ka oluliselt lihtsam, sest suurematele oleme ära seletanud, et kui…

Teretulemast märts

Juba saabuski see kauakardetud märts, kus sünnipäevad on sünnipäevade otsa ja mulle asu ei anna. Õnneks tänaseks päevaks on mul kõigile sünnipäevalistele ka kingitused muretsetud, seega lähen oluliselt kergema südamega märtsile vastu. Õudusega mõtlen, et juba kahe ja poole kuu pärast sõidame me Bulgaariasse, aga ma pole isegi kohvreid meile käinud vaatamas, kui aus olla, siis ma isegi ei tea, kust saada normaalseid kohvreid hea hinnaga. Pisikene hirm tuleb ka vaiksel naha vahele, et kuidas me ikkagi seal kolme lapsega toime tuleme, kui ümberringi on mitmed veetorud ja basseinid ja mida kõike veel. Ma arvan, et puhkamisest ei tule midagi välja, pigem on see lastele üks mõnus lõbureis, kus nad saavad nädal aega nautida sooja ilma ja vees olemist.  Viimasel ajal on meil olnud miski haigus haiguse otsa ning ma lihtsalt ei suuda enam selles külmas olla. Tagatipuks põdesime just läbi gripi ning nüüd tegeleme gripist jäänud nohu ja köhaga - ausalt, jube tüütuks muutuvad juba need pagana ha…

Oh märts - see sünnipäevade kuu

Juba ongi veebruar läbi ja ma olen nii pagana vähe siia jõudnud. Suur osa veebruarist on kulunud Liisu ja Jaani sünnipäeva planeerides, samuti ka Härra sünnipäeva peale mõeldes. Liisu ja Jaani sünnipäeva peame ka seekord taas mängutoas, sest nii on minu jaoks palju palju lihtsam ja ma ei pea oma pead nii palju vaevama, et kuidas kodu kaunistada jne. See aasta pakums tordi asemel hoopis jäätist, sest selle ma olen suutnud 4 aastaga ära õppida, et ükskõik mis olukord on, lastele läheb jäätis alati peale, kook on aga küsitav. Härra aga unistab mõnest mugavast ja heast nutikellast, aga ma ei ole suutnud veel seda täitsa õiget välja valida. Mulle väga meeldivad Garmini kellad ning talle endale ka, aga no nende seast tuleb see üks ja õige välja valida, aga ikkagi on see valik liiiiiga suur. Üldse ma mõtlen selle märtsi peale ja lihtsalt hoian peast kinni, sest meil on peres sünnipäev sünnipäeva otsa - lausa 6 inimesel on sünnipäev! Kõigile tuleb ju miski kingitus ka välja mõelda, aga ausalt…

Palun üks pilet hullumajja

Holy-moly täna on see päev, kus ma tahaks lihtsalt tropid kõrva panna, Amanda kaissu võtta ning Liisu ja Jaani eest kuskile kaugele- kaugele põgeneda. Nad lihtsalt jauravad ja kaklevad! See on KOOHUUTAAV! 

 Otsin mõlemile mingit tegevust, maksimum 5 minutit tehakse seda ning siis algab teineteise kiusamine ja nad lihtsalt kiunuvad iga asja peale. Tegin meile eile koju suure kiigu, kus saame meie, täiskasvanud, ka kiikuda. Nüüd nad lihtsalt kaklevad selle paganama kiige pärast ja ega mind ju ei kuulata, kui ma räägin, et mängige koos või kordamööda. Õnneks selliseid päevi, kus nad aina kaklevad on üpriski vähe, aga ausalt need päevad ajavad hulluks.

 Keegi kunagi rääkis, et 2. eluaasta pidi olema kõige keerulisem, minu meelest aina hullemaks läheb :D  Nad on juba nii suured, et suudavad igasuguseid lollusi genereerida. Näiteks ükspäev, kui ma magamistoas Amandat toitsin, kookis Elisabeth kamina pealt mu meigikoti alla ja hakkas teises toas enda küüsi värvima, niimoodi, et meetri raad…

Kui kehakaal ajab nutma..

Ma ausalt poleks uskunud, et saabub see päev, kui ma astun kaalule ning lihtsalt pisarad tungivad silma. Ent olgem ausad, eile just niimoodi oligi! Ma astusin kaalule ning see näitas 69kg, mis on minu 159cm juures ikka koooohuutavalt palju. Tegelikult ma tean vägagi hästi, kust need lisakilod tulnud on, ent siiani olen olnud arvamusel, et seni kuni ma imetan, seni võin ju toituda täpselt nii nagu mul parasjagu isud on. Ega tegelikult ikka ei või küll, kui juba lemmik teksapaar hakkab kitsaks jääma, siis on asjalood väga nihusti.

 Aga ega siis ei tulegi muud teha, kui end käsile võtta ning seadsin endale eesmärgiks, et kevadisele reisile mais tuleb minna 10kg kergemana! Esimesena tuleb menüüst välja visata kõik üleliigne suhkur ehk siis adjöö mu praegune suur nõrkus - kõik magus. Mul pole sellist magusasõltuvust mitte kunagi olnud, kui seda on praegu. Ma reaalselt võiksingi toituda ainult shokolaadist, jäätisest ja coca-colast, hea küll mõni soolane asi ka ikka sekka, aga see on ju õ…

Teeme Liisule ja Jaanile oma toad

Tegin veidi aega tagasi facebooki postituse, kus mõtlesin, et jagan enda käsitööd ka teistega, et Liisu ja Jaani soov täita.   Tänaseks päevaks on nii palju juba selgunud, et oma ehitusega edasi minna, peame ootama siiski kevade ära. Selgus, et üks aluspalk tuleb välja vahetada, kuna ta on üpris mäda ning praegu me ei pääse sellele mitte kuidagi ligi, sest maa on külmunud. Või noh, me sellele ligi pääseme, kuid ära ei saa vahetada, sest selleks tuleb sein täpselt maapinna piiri pealt väljast poolt lahti lammutada, ning samuti ka veidi vundameti, kuid seda ei saa külmunud maapinnaga kahjuks teha.    Seni aga jagan oma kätetööd teistega ikka edasi ning see tagasiside mis ma siiani saanud olen, on olnud nii liigutav, et ma tunnen, et see mida ma teen teeb head meelt kõikidele osapooltele.  Lisan ka siia selle teksti, mille lisasin facebooki :) 
Liisul ja Jaanil on soov saada oma toad. Me saame majaplaneeringut niimoodi muuta, et saaks neile mõlemile toad teha.
Kuna aga selline plaan nõuab…

Meie vanker- Silver Cross Surf3 Timeless

Teate, see on üks postitus, mida ma olen juba tahtnud mõnuda aega kirjutada, kui koguaeg on miskipärast edasi lükkunud ja nüüd ma lihtsalt võtsin selle aja ning panin enda mõtted kirja.


 Kuna Amanda lihtsalt keeldus esimeses kärus olemast, ehk siis igakord kui ma ta sinna panin , siis ta lihtsalt nuttis ja miski ei sobinud, siis septembris tegime me selle otsuse ning ostsime talle uue käru. Eelnevalt käisime muidugi korduvalt Stroller24 salongis erinevaid proovimas, et leida endale see sobiv, kus talle sobiks olla.

Me leidsimegi ja siiani ei ole mitte ühtegi põhjust olnud seda otsust kahetseda. Valituks ostus Silver Cross Surf3 Timleless.  Eks tal paar pisikest miinust ole, kuid kõik plussid kaaluvad kõvasti need üle.





 Plussid :
Pikk kaarvaariEsisild on vahetatav! Saad valida, kas ees on 2 väiksemat ratast või 1 suurVedrustus on megahea, Amanda ei ole veel kuskil rappunud vaid pigem nagu hõljubIstumisosa saab kasutada nii nägu kui selg sõidusuunasKõik vajalikud asjad on kohe komplekti…

Amanda 6 kuud

Amanda on juba 6 kuud noor ning ega palju polegi jäänud, kui juba 7.minisünnipäev ukse ees on. Seega mõtlesin kirja panna tema oskused ning ilunumbrid, et tulevikus ma need vajadusel kuskilt ülesse leiaks.  6.minisünnipäeval näitas kaal 8.1kg ning pikkuseks saime 70cm (need on meil ise kodus mõõdetud)
 Tänaseks päevaks on Amandal suus 1 hammas, mis lõikus 15.jaanuaril. Teine ja kolmas hammas piiluvad poole nurgaga, kuid täiesti ära ei lõiku. Me kodus naeramegi, et seda esimest täiesti lõikunud hammast kutsume teiseks hambaks, sest kõige esimeseks loeme me ülemist pisikest hambanurka,, mis üritab piiluda seal, aga päris-päris välja ka ei tule :D

 Suurema osa ajast käib Amanda neljakäpukil ringi, üritab end püsti ajada kaminaesisele ning ühe kohapeal ta enam grammigi ei püsi. Päris tihti tuleb ka ette, kus ta seisab täistaldade peal keset tuba ning samal ajal on ka käed maas. 

 Amanda on hästi tubli laps, magab ilusti, mängib ja on rõõmus beebi. Väga harva ta nutab ning siis on ka sel…

Kuidas möödus meie 2018 ?

Need, kes meie tegemisi instagramis ja facebookis jälgivad on paremini kursis meie möödunud aasta toimetustega. Panen ka siia kirja tähtsamad sündmused ning toimetused, et tulevikus oleks hea lihtne taas ülesse leida.

Aasta alguses otseselt suursündmusi polnudki. Kuigi ma soovisin raseduse alguses, et ükski arst mulle jumala eest ei ütleks, kes mu kõhus kasvamas on, siis ikkagi sain 20.veebruaril selle teada. Tagantjärele olen nii õnnelik, et siiski teada sain, kuna vajalikke asju sai palju kergemalt koju soetada, kuigi ega ma sünnituseni ei uskunud, et kõhubeebi on tüdruk.
15.märtsil said Liisu ja Jaan juba 3 aastaseks. Pidasime nende sünnipäeva parimate sõpradega mängutoas ning järjekordselt ma veendusin selles, et ma ei oska arvestada söögitegemisega ning tegin süüa natukene liiga vähe. Egas midagi, tänavusel sünnipäeval teen ma süüa veidi rohkem, sest pigem olla rohkem kui vähem.
 Eelmise aasta blogiauhindade jagamine toimus 16.juunil Vaba Laval ning ma saavutasin seal pere-ja bee…

Tere tulemast 2019!

Head uut aastat kõigile! 
 Kuna ma andsin iseendale uusaastalubaduse, siis ma proovin seda ka täita. Nimelt andsin endale lubaduseks, et ma jõuan siia oluliselt tihedamini kirjutama, kui ma seda seni teinud olen.

 Alustuseks räägin ma teile meie aastavahetusest. Meil käis sõbranna oma perega külas ning veetsime mõnusasti süües-juues-saunatades aega ning südaööks läksime lastega õue ilutuestikku vaatama.
31.detsembri hommik muidugi ehmatas korralikult ära, kuna Liisu ärkas pisikese palaviku ning nohuga ja tagatipuks oksendas ka. Olin juba mõtteis õhtuse olemise maha matnud, et ju me veedame seda terve perega diivanil lebotades teki alla ja vaatame telekat. Õnneks peale oksendamist läks Liisul tervis oluliselt paremaks ning tänaseks pole eilsest mitte mingisugust märkigi alles, roosa ja rõõmus laps on tagasi.

 Muidugi ma suutsin süüa nii palju teha, et nüüd vaatan külmkappi ning mõtlen, et kes küll selle toidulaadungi ära sööb. Samas süüa tehes tundus, et sööki on nii vähe ja mõtlesin …